Homme on mihklipäev. Sel päeval lõppes 19. sajandil karjatamishooaeg ja karjaste tööleping – karjane sai kooli minna. Meie klassi lapsed oleksid alles nüüd kooli pääsenud, kui nad elanuksid sel kaugel ajal.  Lõppes valge ja soe suveaeg. Mihklipäevast alustati talviste tähtpäevade arvestamist (mihklist kuus marti, mardist kaks katri, kadrist neli jõulu).

Oli viimane aeg järele uurida, kuidas sai rukkist leib. Täna saigi see omal nahal järele proovitud. Saime teada, et rukist lõigati sirbiga. Seejärel pandi ta partele kuivama. Kuivanud vili tuli kootidega peksta ja siis sariga tuulata. Meie tuulasime aganad oma peopesal välja. Hulga peale õnnestus meil saada vaid tilluke kotitäis teri, millest saanuks vaid kääru leiba. Aga me saime vähemalt aimu, missugust vaeva see kõik nõudis. Käsikivil jahvatamine oli samuti hirmus raske. Kui olime ise töid proovinud teha, siis läksime ühte tallu külla, kus leiba oli küpsetatud ja saime ise ka maitsta päris leivaahjust tulnud põrandaleiba.

Kuidas rukkist leib saab... on PhotoPeach <iframe width="445" height="296" src="https://photopeach.com/embed/llj0i5" frameborder="0" allowfullscreen></iframe>